Vainupea esmamainimistest

Vainupea on Lääne-Virumaal Haljala vallas samanimelisel neemel asuv küla. Paiknedes Lahemaa rahvuspargi idapiiril Vainupea jõe suudmes. Idast, lõunast ja läänest piirneb küla männi- ja segametsadega, põhjast merega. Vainupea küla on osaks Karepa kandist. Küla juurde kuulub kalurite ja hülgeküttide peatuspaigana tuntud Vaindloo saar, Eesti Vabariigi kõige põhjapoolsem punkt. Vainupea randa mainitakse esmakordselt 1499. aastal Karula mõisale kuulununa ning aasta hiljem Harju-Viru meeskohtu istungiga seoses. Küla kuulus Haljala kirikukihelkonda. Vainupea nimi tuleb sõnadest vain : vainu ’külavaheline või -äärne rohumaa’ + pea ’neem’. Nimeliselt on Vainupead esimest korda mainitud 1583. aastal (1583 Wainopä (rannaküla ja kabel), 1796 Wainopæ, 1871 Wainopae, u 1900 Вайнопе, 1913 Wainopäh, 1932 Vainupää).

Vainupea talumehed osalesid tõenäoliselt 1696. aasta novembris pärslastele kuuluva laeva Püha Johannes röövimises ja süütamises. Viimane olevat olnud Narvast väljunud laev. Toolse-lähedase Uhtju saare juures sattus see alus suure tormi kätte, jooksis saare põhjaosas olevatele karidele ja paanikasse sattunud meeskond põgenes paatides. Laev veeti lähikondsete külade meeste poolt varast tühjaks, vrakile pandi omakorda tuli otsa.

 „Wainopäby wicht Stranden mit 8 Haken“ oli oma kaheksa adramaaga tol ajal suur küla. 1739. aastal oli Vainupeal kirjas kuus peret. Ligikaudu sada aastat hiljem teadaolevalt mitte rohkem kui seitse. 1834. aasta, kaheksandaks hingerevisjoniks oli Vainupea küla varasemaga võrreldes palju jõukam. Siin on endiselt seitse peret, igas peres oli sulane ja tüdruk ja hulk lapsi, eriti tütarlapsi. Üheksandaks Eestimaa hingerevisjoniks 1850. aastal oli nimedest taandunud soome ja rootsi element, välja oli kujunenud Eesti rannaküla talunimedega Pootsmanni, Metsa, Parma, Pikkapõllo jt. Küla kasvamisega tekkis külla ka kõrts. Vainupea küla läheduses leidus samuti veski, mille ümber hiljem kujunes naaberküla – Pajuveski.

Tuntud suvituskohast

Vainupea on ajast aega olnud tuntud puhke- ja suvituskohana. 19. sajandil, kui mõisnikud hakkasid suvitusmõnudest üha rohkem lugu pidama, kerkisid ka Vainupeale esimesed suvemajad. Külas oli suur suvituskoht mitmekümne suvilaga. Peale mõisnike suvitasid ja lõbutsesid külas ka mitmed Tartu ja Tallinna rikkamad ärimehed, eriti meeldis aga Vainupeal suvitada baltisakslastel. Näiteks 1930. aastatel oli Vainupeast Rakverre tuleval bussil enamik sakslasi ja mõni üksik eestlane, Karepast Rakverre tuleval bussil oli aga täpselt vastupidi.

Armastatud suvituskohas olid ka kuursaal ja soe supelasutus. Suvitajate teenistuses olid pansionid, mis kandsid erinevaid nimesid nagu Paradiis, Eedeni Aed ja Kiigemõis. Näiteks Behsede pansionis võeti vastu sakslasi, Mathilde Vimbergi pansionis said aga koha eestlased. Seal võttis ta suvitajad vastu, kuni 1944. aastal pansionipidamine keelustati. Erik G. Verg toob oma mälestusteraamatus välja, et põhjaranniku külad, nagu suvituskoht Vainupeal (Wainopäh), koosnesid üksikult hajali paiknevatest majadest või taludest. Nii sai end vabalt tunda, valjult karjuda ja maastikumänge mängida. Vainupea jõesuu lähedal asus Vanamõisa mõisniku von Breverni suvila (rahvasuus hüüti Röövlilossiks) ja hiljem ka paar villat, millest üks kuulus kapten Barlaule ning teine hr Timmerile. Noored olevat neis villades tantsimas käinud enne naaberkülla Eismasse seltsimaja ehitamist.

1930. aastate alguses tekkis rannamännikusse ümbruskonda lärmiga segav Noorte Meeste Kristliku Ühingu pansionaat. Häiriv lärm ei olnud lihtsalt kära, vaid seal viidi saksa noormeestele läbi sõjalist algõpetust. See koosnes sõjalisest drillist, taktikaõppustest ja sõjamängudest. Kohalike ärevuse tõttu hakkas asja uurima poliitiline politsei, mille peale ühing suleti. Virumaa Teatajas kirjutati 1938. aastal, et paar aastat tagasi oli Vainupeal tegev noorte Hitlerijungendi laager. Siis marssisid poisid ja tüdrukud haakristiga lippude all ja karjusid „Heil Hitler!“. Aastate 1930–1940 kohta on kirjutatud, et külast oli kadumas eesti keel. Sakslased ei tahtnud kohapeal eestlastest midagi teada. Kord olevat sakslased isegi teede äärde nöörid tõmmanud ja paigaldanud suunaviidad, et juhtida eestlased vaid neile määratud radadele. Säärane teguviis lõppes aga kohalike pahameele tõttu kiiresti. Rannarahvas elas tol ajal ise saunades või küünides, sest tubade üürimine suvitajatele aitas kopsakalt teenida. Baltisakslaste suvitusmõnud Vainupeal lõpetas 1939. aasta, kui Teine maailmasõda neid lahkuma sundis.

Kuna Vainupea oli eriti populaarne just saksa suvitajate seas, käis aastatel 1908–1911 sealseid maastikke pildistamas näiteks fotograaf Edgar von Cossart. Vainupeal on aga teiste seas suvitanud kunstnikud Günter Reindorff ja Roman Nyman, kelle loomingust leiab luitel kasvavat rannamännikut kujutavaid töid. Esimene töötas selles piirkonnas 1930. ja teine nii 1920. kui ka 1930. aastatel. Suvitajate seas olid ka helilooja Evald Aav, kirjanik Rudolf Sirge ning näitlejad Voldemar Alev, Linda Tubin, Oskar Põlla, Salme Reek, Lo Tui ja Oskar Seliaru. Samuti tuntud muusikategelased Laine Mets ja Virve Lippus, kitarrist Heiki Mätlik. Vainupeal oli suvekodu fotograafil ja filmimehel Peeter Toomingal, ettevõtjal ning paljude heategevuslike projektide algatajal Aadu Luukasel. Samuti tänaseni kirjanik Kalju Saaberil.

Vainupea sadamast

Vainupeal asus väikene sadam koos lautrikohtade ja võrgukuuridega. 1863. aastal sai sadam loa kauplemiseks Soome-Vene kaubandust reguleeriva määrusega Vene tsaarivalitsuse poolt. 19. sajandi algul käisid Vainupea mehed viie paadiga merel, enne Esimest maailmasõda oli Vainupeal seitse kuni kaheksa laeva. Teise maailmasõja alguseni oli Vainupea oluline kalepurjekate väljumissadam. Veel 1950. aastatel seisis sadamas kaks kahemastilist purjelaeva Elli ja Marie. Vainupea kaluritel olid oma peatuspaigad Vaindloo ja Uhtju saarel. Senimaani olid kalapüügiks kasutuses ka paadilautrid. Nõukogude võim ja piirivalve selle tegevuse aga lõpetasid. Oma paatidega koliti Eisma sadamasse ning moodustati Piirivalvuri-nimeline kolhoos ning hiljem oldi Gorki-nimelise näidiskalurikolhoosi ja edasi juba Kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosi liikmed. Kunagi asusid Vainupea neemel veel vanad maale veetud purjelaevad. Osa neist müüdi, teised aga jäid ootama „paremaid aegu“. Vette need rohkem ei jõudnudki, vaid lagunesid ning lõpuks põletati ära. Vainupea uue paadisadama ehitas 1989. aastal välja maanteeameti ida regiooni õiguseellane Rakvere TREV. Rajati ka arhitekt Meeli Truu poolt projekteeritud sadamahoone ja kai.

Sõbra- ja salakaubandusest

Sajandivahetusel oli Sagadi, Karula ja teiste piirkonna mõisate peamiseks tuluallikaks metsa müümine. Nii veeti Vainupea sadamast igal aastal välja tuhandete süldade viisi põletuspuid. See leidis aset ka veel enne Teist maailmasõda. Sõbrakaubandus muutis Vainupea sadama kohaks, kust viidi välja vilja, lina, kartulit, võid ja mune. Külarahva juttude järgi tulnud munad enne ära keeta, sest ainult nii lubati neid transportida. Veod toimusid peamiselt Soome suunal ning just Soome lahel, kas siis Tallinna või ka Peterburi. Sadama kaudu jõudis Eestisse rauda (nt vikatid, saed ja kirved) ning varem ka soola. Sõbrakaubandusest eeskuju võttes hakati Vainupeal ise valmistama nn koorekala. See on kasetohule või männikoore tükile ritta laotud küpsetatud silk või mõni muu kala.

Rannakaubanduse kõrvale tekkis 19. sajandi algupoolel ka salakaubandus. Seetõttu suurendasid võimud kordonite arvu ja oma meeskonda. Vainupeal on valvet pidanud nn randrüütlid (saksa vahtkonnad), Eesti Vabariigi piirivalve ja lõpuks Nõukogude piirivalve kuni Nõukogude väeosade lahkumiseni Eestist.

Piiritsoonist

Peale Eesti uut okupeerimist jäid kõik rannaäärsed külad, sh Vainupea, piiritsooni. See oli ca 15 km laiune maa-ala merest maa poole, mis oli range militaarkontrolli all. Piiritsoonis oli reguleeritud elamise ja liiklemise kord. Nii pääses ka Vainupeale üksnes ja ainult spetsiaalse passiga, milles oli kohaliku piirivalve märge koos erilise tembeldatud pitseriga. Nõukogude piirivalve ülesandeks oli valvata merepiiri vaenlase ning seega suures plaanis rannarahvast pättide eest. Merele minna ei lubatud. Rannas oli pidev valve, ranna ääres okastraataed ning ülesküntud maariba. Rannatsooni pääsemine sai toimuda üksnes lubade alusel. Teisalt räägivad kohalikud, et piiritsooni aega mäletatakse pigem heast küljest, kuna see hoidis võõra rahva siit kandist eemal.

Kord läks lõdvemaks 1970ndate alguses, kuid passi küsiti ja kontrolli eraldatud randades ikkagi. 1984. aastal õnnestus seltskonnal noormeestel (Alex Lepajõe, André Hildebrandt, Harry Gelsteid ja Raivo Roosna) Vainupea kandist paadiga Soome põgeneda, misjärel kontrolli taas rangemaks muudeti. Hiljem ei peetud kontrolle siiski enam vajalikuks. Alex Lepajõe sulest ilmus 2017. aastal eelmainitud sündmuse kohta raamat „Põgenemine“, mis sai kirja pandud vastukaaluks poleemikat tekitanud filmile „Sangarid“. Film kajastavat samuti sellesama sündmuse toimumist.

Piiritsooni tekkimisel oli märkimisväärne mõju rannarahva tegutsemisele, nad pidid siis merelemineku asemel jääma kaldale. Mingi osa traditsioonilisest kultuurist muutus mälestuseks. Kalapüük ja rannakaubandus Vainupeal sisuliselt kadusid. Ajalooline merelkäimise traditsioon lõigati üle Eesti kõikjal läbi ning meri jäi järjest rohkem ja rohkem inimestele võõraks. Võrdlusena tuuakse välja, et kui ollakse käinud Soomes, Rootsis või mujal riikides rannakülades, siis teatakse, kui palju need erinevad Eestimaa tühjadest randadest.

Vainupea kõrtsist

Vainupeal on olnud kõrts, mis kuulus Karula mõisale. Joogikoht ei paiknenud kõrtsiks ehitatud hoones, vaid erandlikult oli selleks kohandatud mõisale kuulunud Maddikse talumaja. Kõrtsikambriteks oli muudetud kaks ruumi, üks neist oli endine rehetuba. Talliruumidena kasutati pool versta eemal asunud mõisa küüni. Liigse eraldatuse tõttu oli kõrtsis öömajalisi väga vähe, sest oma hobuseid ei usaldatud talli jätta. 1900. aastal välja kuulutatud monopoliseaduse järel tegutses asutus edasi õlle- ja veinikõrtsina. Kohapeal tegutses ka eraldi sissepääsuga ühisuse pood. 1914. aastal kõrts suleti ning kümneid aastaid hiljem osteti koht riigilt ära Johannes Lipbergi poolt. Kõrtsihoone ei ole säilinud.

Varasemast hiilgeajast

Küla hiilgeaegadeks olid aastad 1930–1940. Pärast Vabadussõda toimunud maareformiga anti soovijatele kalurikruntideks maad. Vainupeal oli siis umbes 40 suitsevat korstnat. Küla peale loeti kokku 25 lehma ja kümme hobust. Paate merelkäimiseks oli kümne ringis. Suvitajate teenistuses oli kaks pansionit nii eestikeelse kui ka saksakeelse suvitaja tarbeks. Suvitajateks olid enamasti baltisakslased ning suviladki olid peamiselt nende omad. Kuni 1940. aastani tegutses Vainupea Raamatukogu Selts Koit. Baltisakslaste käest ostetud suplushoone kujundati ümber seltsimajaks. Tegeleti näitemängu ja laulmisega. Samas hoones tegutses ka oma raamatukogu.

Pöörde tõi Vainupea ellu Teine maailmasõda ning sellele järgnev okupatsioon. Osa rannarahvast põgenes läände. Mahajäänud majadest veeti mõned minema ja ehitati mujal üles. Osa maju sai külas uued peremehed ning suvilad lihtsalt lõhuti ja kanti kütteks. Lehmad ja hobused viidi Eisma tallidesse ning Vainupeal lõpetati ka põlluharimine.

Uue aja elust ning kogukondlikust hingamisest

Tänapäeval on külla sisse kirjutatud 50 elanikku. Kogukonna suuruseks võib hinnata ligikaudu 250 inimest. Aastaringselt leiab küla vahelt paarkümmend suitsu. Elamud ja hoovid on värske ilmega. Endise suvilakooperatiivi aladel on tegemist ridakülaga, kus suvilad on tihedamalt koondunud tagasihoidliku peatänava äärde. Hoonestust arvestades on Vainupea praegu siiski veel traditsiooniline rannaküla. Säilinud on üksikud ajaloolised taluhooned – laudad, aidad. Ehitustegevust on külas otseselt mõjutanud Lahemaa rahvuspargi külje all paiknemine.

Alates Eesti taasiseseisvumisest on Vainupeal kogukondlik tegevus olnud igati aktiivne. Läbi aja on tegutsenud erinevad külavanemad nagu näiteks Maie Einala, Tiiu Saavo, Sigrid Heinlo, Heldur Tuus, Mart Vilu ja praegu Mario Luik. Märkimisväärse panuse külaelu edendamiseks on andnud teiste kõrval perekond Bankiir, Sirje Kangur, Aadu Luukas, Reet Markin, Piia ja Peep Reismann, Jüri Sikkut, perekond Ummik, Virve ja Tiit Transtok, Valentin Transtok ja Riina Uukareda. Au sees on olnud ühisüritused alates talgupäevadest, lõpetades suuremate pidustustega küla juubeliaastatel. 2003. aasta juubelisündmuste käigus loodi ka küla sümboolne lipp, millel on kujutatud kibuvitsaõisi, kuna neid leidub rannajoonel hulganisti, ja kalarootsusid, sest külas enam kala ei ole. Täna võib öelda, et kala on tagasi külla jõudnud ning ehk on seetõttu vaja ka lipu sümboolikat uuendada. Mitmel korral on premeeritud Vainupea küla kauneid kodusid, sh 2019. aastal Vainupea kabelit ja küla keskust.

2021. aastal jõudis külla valguskaabel ehk kiire internetiühendus. Küla on kandideerinud ka Lääne-Virumaa aasta külaks. Silmatorkavat kalapüügikultuuri küla vahelt ei leia, kuid aastatega on hakanud külamehed järjest rohkem ja rohkem võrkudega merel käima. Majutusvõimalusi pakuvad Vainupea puhkekeskus (teada ka Kadrina Keskkooli suvilana), Adami talu ja Suureliiva rannamaja. Viimased kaks seejuures ka toitlustust.

Alates 2001. aastast seisis teiste piirkonna külade kõrval ka Vainupea küla arengu eest Vihula Valla Külade Arengukoda MTÜ, mis sai loodud piirkondlikku elu edendava ühendusena. 2013. aastal loodud Vainupea küla selts MTÜ on aga ligemale kümne tegevusaasta jooksul toonud küla igas mõttes üle-eestiliselt tugevalt pildile. Pälvitud on nii kohaliku vallavalitsuse poolset kui ka riiklikku tunnustust kogukonnaellu väga eeskujuliku ja inspireeriva panustamise eest. Külaselts ühes külavanemaga seisab selle eest, et külas toimuv oleks üheselt mõistetav, erinevad arendused ja ettevõtmised koos kokku lepitud. Nüüdisajale kohaselt ollakse aktiivsed sotsiaalmeedias ja tervikuna meediaväljaannetes, et jagada informatsiooni külas toimuvate arengute ja sündmuste kohta.

Ürgsest loodusest

Vainupead ümbritsevad põlismetsad, mis ulatuvad mereäärsetele liivakallastele. Mööda Suureliiva metsa jalutades ning küngastele tõustes avaneb vapustav vaade merele ja liivarannale. Eemalt paistavad Vergi ning Pedassaare neem. Männimetsade alune on kaetud samblikulaikudega. Leida võib väga häid pohla-, mustika- ja seenekohti. Kunagi olevat külanaised nii palju pohli metsast korjanud, et need toodud ära hobuse ja vankriga. Põlismetsad jäävad tänapäeval Lahemaa rahvuspargi alla. 2021. aasta sügisel avati Vainupeal pidulikult küla läbiv, mööda põhjarannikut kulgev Metsa matkarada. See on Baltimaid läbiv osa Euroopa kaugmatkarajast E11, mis kulgeb läbi Eesti, Läti ja Leedu kõige metsasemate alade, rahvusparkide ning loodus- ja maastikukaitsealade. Rada saab alguse Lazdijai linnast Leedu-Poola piiril, läbib Riia kaudu Läti ja saabub lõpuks Tallinnasse.

Vainupea jõgi arvatakse olevat Põhja-Eesti kõige väiksem jõgi, mida üldse jõeks saab nimetada. Algab see Haljala ja Kandle vahelt ja suubub Vainupea neemest kagus merre. Pikkuseks ca 23 km ning jõgikonna suurus 54,8 km2. Alamjooksul, Kirde-Eesti lavamaalt rannikumadalikule laskudes kiireloomuline ja kärestikuline forellijõgi. Mõnikord on alamjooksu ja sellesse vasakult suubuvat Karula oja (7 km) ühiselt nimetatud ka Karula jõeks ja Vainupea jõe ülemjooksu Kandle jõeks. Kunagi on jõest püütud haugi ja forelli, millest pidi jätkuma nii mõisa kui külaelanike enda tarbeks.

Ammustel aegadel sai Vainupea jõge üksnes üle purde ületada – see oli ainuke ühenduskoht Vainupea ja Eisma vahel. Viimasest käidi siia surnuaias ja kirikus. Hobuse ja vankriga sõideti läbi jõe. Mäletatakse rääkida, et kui kord üks vanamemm Andi külas suri, siis tuli ta koguni Karula kaudu Vainupea kabelisse tuua. Seda põhjusel, et veetase oli jões kõrge ning ei olnud võimlik purret kasutada. Aastatel 1931–1932 ehitati üle jõe aga puusild, mis muutis mitmeti inimeste elu. Nii hakkas sealtkaudu käima bussiliin ja ka ratastega sai lahedasti jõge ületada. Kui aga 1960. aastatel hakati piirkonna teesid parandama, siis ehitati Vainupea jõele suur ja tugev betoonsild.

Vainupea ja Eisma vahel asub kari, mis koosneb enamasti raudkividest ja ulatub kaugele merre. Seda nimetatakse nii Rauskaneemeks kui Nagarinurgaks. EKI kohanimekartoteegi järgi on seal väike oja ja sealt käidi ujumas, kuna seal on kivide vahel madal rand (Haljala khk – Eisma). Oja kutsutakse Liivojaks. Ülesvoolu asus ka Veskirahva talukoht, kus oja oli kunagi jõgi, millel võis pidada veskit. Nimetus Nagarinurk on Niguri talu maade järgi.

Väljavõte teosest "Rutja, Eisma, Vainupea ja LOOD", autoriks Mario Luik