Ajaloost

Asutamise aeg on täpselt teadmata. Näiteks 1727. aastal kindlat kabelihoonet Vainupeal veel ei olnud ning jumalateenistusi peeti lageda taeva all. Vainupea puukabelit mainiti esmakordselt aga 1741. aastal. Ehitamise ning tollase Vainupea elu ja olu kohta puuduvad igasugused andmed. Tegemist oli ühega Haljala neljast (Toolse, Käsmu, Pihlaspea ja Vainupea) abikirikust ja kandis see nime püha Johannese kabel. Tol ajal elas Vainupeal teadaolevalt kuus peret. Kabeli juurde maeti Haili, Vainupea, Eisma, Karepa ja Rutja surnuid.

1832. aastaks oli kabel sattunud lagunemisohtu ning vajas suuremat remonti. Selleks paluti luba Eesti Evangeeliumi Luteriusu Konsistooriumilt. 19. sajandi lõpus, kui vana puukabel oli suures osas juba lagunenud, alustas Aaspere ja Sauste mõisnik, Eestimaa rüütelkonna viimane peamees parun Eduard von Dellingshausen Vainupeale uue paekivist pühakoja ehitust. Arhitekt Rudolf von Engelhardti projektjoonis on pärit aastast 1887. Historitsistlikus laadis, kiriku mõõtu Vainupea Johannese kabelit ehitati aastatel 1888–1893. Kõige viletsamas seisukorras oli kabeli torn. 1888. aastal rajati puukabeli lääneküljele massiivne kivist kuuetahuline torn ning aastatel 1891–1893 ehitati vana pikihoone kohale paekivist äsja rajatud torni külge kõrgete ümarkaarakende ja polügonaalse kooriosaga uus paekivist kabelihoone. Nii sai vanast puukabelist kahekordse parandustöö kaudu uus kivikabel. Stiilselt ja rikkalikult sisustatud jumalakoja pühitsemispäevaks sai jaagupipäev 1893. aastal. Jumalateenistusi hakati Vainupea kabelis pidama neli korda aastas.

Keegi kohalik töömees, kelle ehitusmeister oli töölt vallandanud, juhtis valitsuse tähelepanu pühakoja seadusega vastuolus olnud ehitusviisile. 1895. aastal käskiski Eestimaa kubermangu valitsus taotleda ehitusluba ning nõusolekut vene kiriku vaimulikult ülemuselt. Konsistoorium vaidles vastu, et tegemist on vana kiriku põhjaliku parandusega, mitte uue rajamisega. Valitsus ei tahtnud aga sääraseid argumente kuidagi kuulda võtta ning ähvardas pühakoja sulgeda. Õnneks anti kolm aastat hiljem, pärast kabeli avamist siiski nõutud ehitusluba. Seda tänu asjaolule, et naabruskonnas ei olnud ühtegi vene usu kirikut, millele Vainupea kabel võinuks konkurendiks olla.

Aastakümnete pärast ähvardas kabelit taas sulgemine. Naaberabikirikud Esku ja Vainupea said usuasjade voliniku teate oma kirikute sulgemise kohta 23. jaanuaril 1946. aastal. Vainupea inimesed aga ei andnud niisama alla. Aasta pärast sulgemist, 1947. aasta alguses kogus Vainupea kalur Villem Lingkreim kokku 20 inimese allkirjad ja saatis Ministrite Nõukogule kirja palvega avada Vainupea kirik ligikaudu 300 ümbruskonna inimese usuliste vajaduste rahuldamiseks. Taotluse esitajate hulgas olid Vainupealt Anna Koolmann, Joosep Einala, Linda Madar, Maria Einborn, Salme Türpsal, Alma Kuul, Eduard Kuul, Liisa Waldberg, Alviine Koort, Anna Silm, Johannes Loosaar, Helena Loosaar, Hilja Lukke, Villem Lingkreim ja Marie Lingkreim. Karulast Priit Kevad, Antonie Kevad ja Alviine Render ning Eismalt Linda Frühling ja Aino Lankei. Vihula valla täitevkomitee otsustas oma koosolekul 14. märtsil 1947. aastal: „Kirikut mitte lubada avada, vaid anda kasutamiseks Jumalateenistuste pidamiseks ühekordseks kasutamiseks.“ See ühekordne kasutusõigus hävitas koguduse ja kiriku. Mõnda aega peeti seal poolsalaja jumalateenistusi edasi. Nõukogude paberites oli kabel kirjas kui peremeheta vara, hoone hakkas lagunema.

Pärast kabeli sulgemist jäi hoone aastakümneteks kasutuseta ning lõpuks ka rüüstajate meelevalda. 1980. aastate alguses olid kabeli uksed pärani lahti, teenistusi ei peetud juba ammu. Kõik, mis oli vähegi väärtuslik, varastati ära ning lõpuks viidi isegi kabeli uksed minema. Pühakoda hakkas lagunema. Tänu tolleaegsele muinsuskaitsetegelasele Kalju Langsepale, fotograafile ja filmimehele Peeter Toomingale ning Lääne-Viru teedevalitsuse juhatajale Valentin Transtokile kaunis kabel päästeti. Pühakoja taasavamine toimus 23. septembril 1989. aastal. Arhitektideks U. Arike ja K. Langsepp. Oma panuse andsid kabeli korrastamisse ka kohalikud ja kõik teised, kellele olid armsad nii Vainupea küla kui ka kabel. Haljala kogudusele pühakoda ei tagastatud ning see kuulub tänaseni Haljala Vallavalitsuse omandisse. Alates 2014. aasta varakevadest haldab Vainupea küla selts MTÜ kabelit vara tasuta kasutamise lepingu alusel.

Altarimaalist, A. Raua gobeläänvaibast, laevukesest ja muustki …

1893. aastal avatud uues kabelis oli ligikaudu 100 istekohta, altaripilt, nelja registriga orel, kaks kroonlühtrit, Poola hõbedast armulauariistad ning purjekamudel kapten Parnaulilt Eisma külast. Altaripilt pealkirjaga „Issand, aita meid, meie läheme hukka“ kujutab merehädas Peetrust. Nii altaripilt kui ka kunagi kabelis kasutusel olnud orel pärinesid 1883. aastast ning toodi vanast kabelist üle uude. Tänapäeval asendab kabelis orelit nüüdisaegne digitaalne klaver ning kabeli laest ripub kunagiste kroonlühtrite asemel Aadu Luukase poolt kingitud lühter.

Rüüstamise käigus kaotsi läinud altarimaali asemele telliti kabelisse 2011. aastal annetajate kaasabil unikaalne sakraaltaies – Anu Raua gobeläänvaip „Armuaeg“. Vainupea kabeli altarigobelään sai Anu Raua poolt pühendatud nii tema eakale emale, toonasele külaelu eestvedajale Valdur Liivile kui ka kõigile teistele inimestele. „Et me oskaksime väärtustada iga hetke ja kohtumist, oskaksime huvitavalt elada, et täita oma liivakella parima kraamiga,“ mõtestas tekstiilikunstnik lahti erilise altarigobelääni tähendust. Anu Raud on eesti tekstiilikunstnik, kes on loonud eesti etnograafilisele pärandile toetuvaid põimtehnikas vaipu. Gobeläänist hakati toona mõtlema ja teostust ellu viima seepärast, et kunagi kabelis olnud altarimaal oli teadmata kadunud ning tol hetkel ei olnud ka selle saatus teada.

2012. aastal leiti aga Tallinnas Pelgulinnas ühe maja pööningult aastakümnete eest varastatud, Saksa meistri Richteri maali järgi valminud taies üles. Tallinna Jaani kogudus lasi maali restaureerida Hilkka Hiiopil, kes on ka Kaarli kiriku altarimaali pearestauraator. Originaalmaali eksponeeritakse tänapäeval Tallinna Jaani kirikus lõunapoolsel seinal. Kogukond lasi sellest teha fotokoopia ning algupärane altaripilt jõudis tagasi oma kohale. Vahepeal altarimaali asendanud gobeläänvaip toodi altariruumist väljapoole, samuti austusväärsele kohale võidu- ehk triumfikaare seinal.

Kabeli laest rippunud algne purjekamudel läks rüüstamise käigus kaduma. Nii presenteeriti 2004. aastast kabelis vana kaljasemudeli uut koopiat – kingituseks kahe pere, Markini ja Vilu, poolt. Nimetatud kaljas läks aga salapärasel kombel 2016. aasta suvel pühakojast kaduma. Külaseltsi algatusel viidi läbi korjandus ning telliti Saaremaal elavalt kaptenilt Tiit Jõelt uus purjekamudel. See paigaldati kõrgele kantslitagusele seinale.

1996. aastal löödi 45 aasta järel Vainupeal surnuaiapühal taas kirikukella. Kunagise, A. J. Fieldmanni tehastes valminud ja kabeli sulgemise järel varastatud kirikukella asemel jõudis kabelisse tänu perekond Sandvigi (Norra) eestvedamisele uus kell. Selle leidmine ei olnud sugugi lihtne, kuid lõpuks osteti see ühest Tallinna antiigipoest. Kultuurimälestiste valitsuse abiga tehti kindlaks, et tegemist on ikka kirikukellaga ning see ei ole mõnest pühakojast varastatud. Kella ülesseadmiseks andsid kinnituskonstruktsioonide remondi teostamisega oma panuse Valentin Transtok ning toonane Haljala vallavanem Jüri Sikkut.

Nii Vainupeal kui ka Ilumäel, Eskul ja Käsmus on olnud kõneaineks, kuidas oleks õigem nimetada nende külade pühakodasid. Õpetaja Urmas Karileet on kinnitanud, et ajalooliselt on nende hoonete nimetuseks olnud kabel. See olevat olnud õige ja korrektne alates sellest ajast, kui nendesse piirkondadesse ehitati esimesed puust pühakojad, mis olid üsna väikesed ja tagasihoidlikud. Iga järgmine pühakoda ehitati aga üldjuhul suurem ja oli üha enam kiriku moodi. Kuna Vainupeal ja ka Eskul iseseisvaid kogudusi ei ole ning need mõlemad asuvad ajaloolisel Haljala kihelkonna territooriumil ja Haljala koguduse teenimispiirkonnas, siis oleks antud pühakodasid korrektne nimetada jätkuvalt abikirikuteks ehk kabeliteks. Karileet väidab, et samal hetkel kui endisest abikiriku kogudusest saab iseseisev kogudus, ei ole selle pühakoda enam abikirik ega kabel, vaid kirik.

Kiriklikust ja kogukondlikust tegevusest

Paljudele oli eriti meeldejääv 1939. aasta leeripüha, kui altari ees oli palju saksa soost leerilapsi, mis oli nukker hetk, kuna juba samal sügisel tuli enamikul neist Eestimaa jätta. Jumalateenistused on olnud Vainupea kabelis haruldased mitte ainult viimased 70 aastat, vaid palju kauem. 87 aastat tagasi oli jumalateenistuse toimumine Vainupeal nii suur haruldus, et see ületas lausa Virumaa Teataja tolleaegse uudisekünnise: „Pühapäeval 11. augustil kell 11.00 peab õpetaja A. Stein jumalateenistust laululehtedega Vainopea kabelis. Vainopea kabelis ei peeta igal pühapäeval jutlust, sest Vainopea kuulub Haljala kihelkonda ja Haljala õpetaja peab seal kaks korda aastas jumalateenistust. Vene valitsuse ajal oli siin alaline „laulumees“ (nagu kohalik rahvas köstrit nimetas) ja jumalateenistus peeti igal pühapäeval. Kirikumaks oli siis sunduslik. Kohalik rannarahvas ei tõrgu nüüdki kirikumaksu maksmast, kuid „laulumeest“ ei saa, sest puudub „laulumehe“ maja. On kavatsus maja ehitada, sest siis on loota, et mõni endine kooliõpetaja ehk käsitööline „laulumeheks“ tuleb.“

Kui vahepeal oli teenistuste pidamine soiku jäänud, siis nüüd on jumalateenistused vähemalt neljal korral aastas toimumas. Viimasel neljal aastal on koostöös Haljala koguduse ja õpetaja Urmas Karileediga saanud kabelis traditsiooniks läbi viia vaikse laupäeva teenistus, võidupüha teenistus, lõikustänupüha teenistus ning jõuludel esimese jõulupüha teenistus. 2021. aasta suvel toimus pühakojas ka leerikursus, mida plaanitakse lähiaastatel uuesti korraldada. Jumalateenistusi on Vainupea kabelis viinud läbi Avo Kiir, Tõnu Taremaa, Tarmo Linnas, Ahti Bachblum, Tauno Toompuu, Urmas Karileet jt.

Alates 2014. aasta suvest on Vainupea kabeli uksed tänu kohaliku külaseltsi eestvedamisele saanud taas rohkem avatuks. Kogu tegevus on vabatahtlik ja toetub kogukonnaliikmete panusele. Osaletakse Teeliste Kirikute programmis, korraldatakse Kirikute Öö sündmusi ja erinevat kultuuri- ja kontserttegevust. Igal aastal annab pühakojas abielutõotuse ligemale 15 pruutpaari. Kord kvartalis toimuvad olulisemad teenistused. Kogukond seisab tugevalt kabeli heakorra tagamise eest.

Kabelis on esinemas käinud näiteks Kait Tamra, Tõnis Mägi, Jaagup Kreem, Taavi Langi, Marilin Kongo, Bonzo, Laikrete perebänd, Jaan Pehk, Kristjan Üksküla, Kairi Kroon, Lauri Räpp, Anne-Mai Tevahi, Kaire Rapur, Heiki Mätlik, Mari Jürjens, Mariliis Jõgeva, OLLIE, Jäääär, Duo ObSolute, Hälis Rünk, segakoor SOLARE, segakoor Leetar, Läsna-Loobu külakoor ning Veronika Portsmuthi erinevad koorid jpt. 2020. aastal tehti aga kabelis ära midagi erakordset – pühakojas etendati lavastust. Vainupea küla mehe Jaanus Nuutre (Lavakooli 28. lend) juhtimisel lavastas Teater Nuutrum pühakojas Miina Piiri tükki „Jutt jumala õige“. Peaosas astus lavale palavalt armastatud Harry Kõrvits. Kokku toimus kabelis 11 etendust, mis tõid igal korral kohale täismaja. Pühakoda on pakkunud suurepärase olustiku ka erinevate näituste esitlemiseks. Näiteks kahel korral on jõudnud kabelisse Elise Dobrjanski õlimaalide väljapanekud „Rannikul“ (2019) ja „Sületäis lilli“ (2022). Aastal 2021 kaunistas kabelit oma küla naise Kaja Altvee keraamikanäitus „Püha koda“. 2020. aasta mai lõpus avati Vainupea kabelis maailmakuulsa fotograafi Peeter Toominga mälestusnäitus „Tagasipöördumine koju“.

Külaseltsi kümne tegevusaasta jooksul on kabel saanud uued kellatorni akende luugid, välja on vahetatud kogu altaripõrand ja osaliselt ka saalipõrand ning need üle värvitud, põrandale on paigaldatud õhutusavad, teostatud on kogu sakraalhoone seinte ja lae värvimistööd. Paigaldatud on uus kabeliuks koos välivalgustiga, hoone lae alla on paigaldatud täiendavad torud maalide vms ülesriputamiseks. Alates hämarikust kuni koiduni on kabel nelja LED-valgustiga väljastpoolt valgustatud, uksele on paigaldatud Heigo Jelle poolt sepistatud metallvärav, hoonesse on paigaldatud hulganisti elektripistikuid ning kabelis on tänu valguskaablile kasutatav ka kiire internetiühendus. 2022. aasta suvel sai kabel uue vaiba, uued istmekatted ning väga uhked ja algupärased kirikutekstiilid. Lisaks on aastate jooksul soetatud kabelisse erinevat vajalikku inventari ja tehnikat, millega tõsta sündmuste läbiviimise kvaliteeti. Muu hulgas rikastavad kabelit eritellimusel valminud väärikad nahkköites piibel ja külalisteraamat.

Kõiki remondi- ja renoveerimistöid on pikas perspektiivis innustanud kabeli seisukorra täielik taastamine. Selleks sai Vainupea endise külavanema Mart Vilu eestvedamisel 2020. aastal kaante vahele valdkonna spetsialistide tehtud pühakoja ehitusliku seisukorra kaardistus koos vajalike remondilahenduste väljatoomisega fookusega hoone katusele, põhikonstruktsioonidele, akendele ja läänefassaadile. Projekti raames külastas Vainupead, jagas oma teadmisi ning kirjutas põhjaliku analüüsi kokku Juhan Kilumets, kes on sakraalehitiste renoveerimise valdkonna hinnatuim ekspert Eestis.

Pühakojas toimunud filmimistest

Tänu oma kaunile loodusele ja unikaalsele pühakojale ning tervikuna vapustavatele vaadetele on Vainupea külla jõudnud mitmed võttegrupid. Loomulikult on korduvalt üles võetud ka pulmaliste kabeli ümbruses liikumisi, kuid kohapeal on käinud ka professionaalsed filmitegijad. Alljärgnevalt ülevaade märkimisväärsematest kohtumistest.

2009. aastal toimusid Vainupea kabelis filmivõtted norrakate filmi „Kuradisaare kuningas“ jaoks. Filmi esilinastus toimus Eestis 2011. aasta oktoobris. Oslo lähedal Bastøy saarel tegutses 20. sajandi alguses noortevangla, kus ühiskonnaheidikutest poisid elasid valvurite sadistliku režiimi all. Hariduse andmise asemel sunniti 11–18-aastaseid poisse tegema ränka tööd ning neil ei jäänud muud üle, kui kohaneda oma ebainimliku olukorraga. Mitme riigi koostööna valminud filmi võtted toimusid peamiselt Eestis.

2015. aasta sügisel toimusid Vainupea kabelis põnevusseriaali „Kuum jälg“ ühe episoodi („Mõrv kirikus“) filmimised. Eetrisse jõudis see 2016. aasta kevadel. Dokumentaalse hõnguga põnevusseriaal „Kuum jälg“ taaslavastas tõestisündinud mõrvauurimised, mis on raputanud Eesti avalikkust ja muutnud Eesti kriminalistikaajalugu! Eri kümnenditel aset leidvad lood põhinesid reaalsetel juurdlustoimikutel, tunnistajate ütlustel, kohtumaterjalidel ja muudel dokumentaalsetel allikatel. Tegelasi kehastasid paljud tippnäitlejad, sh Rein Oja, Merle Palmiste, Pääru Oja jpt. Sarja läbivaks jutustajaks on Martin Veinmann.

Ülimenukaks osutunud komöödiafilmile „Klassikokkutulek“ plaaniti koheselt filmida ka järge. Võttegrupi jaoks osutus Vainupea kabelisse pääsemine justkui imeks, sest ükski teine Eestis asuv pühakoda ei olnud nõus neid enda juures vastu võtma. Kuna Vainupeal on olnud eesmärgiks pühakoja uksi võimalikult palju avatuna hoida ja seda eriilmeliselt tutvustada, siis anti oma jah-sõna koheselt. Nii jõudsidki 2017. aasta kevadel filmivõtted Vainupea kabelisse, kus võeti kahel päeval üles olulised kaadrid „Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused“ tarbeks. Järjefilmi üks esimesi stseene filmiti kabelis, kus jäetakse hüvasti kadunukese Krõõdaga. Ilmselgelt olid aga filmi peategelased sattunud vale kadunukese ärasaatmisele ning sellest rulluski lahti järgnev sündmuste ahel. Osatäitjateks olid teiste kõrval Ago Anderson, Mait Malmsten, Harry Kõrvits ja Martin Algus.

Marko Matvere juhitud „Merevaade Matverega“ jõudis Vainupeale külla 2019. aasta suvel, kui Marko uudistas piirkonna rannakülasid (sh Karepat, Toolset). Saatejuht külastas koos Karepa kandikogu esimehe Olavi Kasemaaga Vainupea kabelit, Suureliiva randa ning ka kalmistut, kus käis uudistamas R. Sagritsa hauda.

Väljavõte teosest "Rutja, Eisma, Vainupea ja LOOD", autoriks Mario Luik