Sõna „kabel“ päritolu on seotud neljandal sajandil elanud püha Martiniga Tours'ist, kelle poolikut keepi ehk mantlit (ladina keeles capella) säilitasid reliikviana Frangi kuningad. Martin oli Rooma kaardiväes ohvitseriks, kui ta ühel ööl kohtas kerjust. Et kerjus külmetas, rebis Martin oma mantli pooleks ja andis teise poole kerjusele. Järgneval ööl nägi ta unes Jeesus Kristust, kellel oli ümber seesama mantlipool, mille ta oli ära andnud. Selle sündmuse ajel sai Martinist munk ning hiljem piiskop. Püha Martini poolikut keepi hakati hiljem reliikviana kaasa võtma sõjaväljale. Capella'ks kutsuti telki, milles seda reliikviat hoiti, sealsamas missat pidanud preestreid hakati nimetama „capellani“ - sellest on tulnud ka sõna „kaplan“.

Kabel on kirikust väiksem kristlik altariga sakraalhoone. Kabel võib kuuluda ka mõne suurema institutsiooni juurde nagu kirik, kool, haigla või vangla, ent võib samas ollagi iseseisev ehitis. Suuremates kirikutes on nimetatud kabeliteks eraldiseisvaid ruume, kus asub teisene altar. Sageli on kabeleid rajatud surnuaedadele, samuti jõukate perekondade hauaplatsidele (hauakabelid). Hauakabelites ei pruugi altareid olla.

Enamasti paiknesid kohalikud kabelid väljaspool kihelkonnakeskusi. Neid on nimetatud ka abikirikuteks. Abikirik on suurema koguduse peakirikust eraldi olev osa – abikiriku koguduse pühakoda. Abikirikutel olid üldjuhul oma töötegijad (nt köster või jutlustaja, kirikuteenija, kellamees, vöörmünder vms), kes korraldasid abikiriku koguduse elu kohapeal. Abikirikutes ehk kabelites polnud tavaliselt oma iseseisvat kogudust ega palgalist vaimulikku. Selliseid kihelkonnakirikute abikirikuid ehk kabeleid oli Eestis enne teist ilmasõda umbes neljakümne ringis.

Sadakond aastat tagasi hakkasid kunagised abikirikud järk-järgult iseseisvuma. Paljudest abikiriku kogudustest said iseseisvad kogudused. Suuremad neist said omale ka oma õpetajad. Ajavahemikul 1919 kuni 1939 sai EELK juurde umbes poolsada uut iseseisvat kogudust, millest pooled olid endised abikiriku kogudused. Teiste hulgas sai 90 aastat tagasi iseseisvaks ka Ilumäe kogudus, endine Kadrina abikiriku kogudus. Aastal 1945 iseseisvus seitse endist abikiriku kogudust, teiste hulgas sündis siis ka Käsmu kogudus.

Kuna Eskul ja Vainupeal iseseisvaid kogudusi ei ole ning need mõlemad asuvad ajaloolisel Haljala kihelkonna territooriumil ja Haljala koguduse teenimispiirkonnas, siis oleks korrektne Esku ja Vainupea pühakodasid nimetada jätkuvalt abikirikuteks ehk kabeliteks. Väidan, et samal hetkel, kui endisest abikiriku kogudusest saab iseseisev kogudus, samast hetkest ei ole selle pühakoda enam abikirik ega kabel, vaid kirik.

Ajalooliselt ei ole sellele määratlusele kuigi palju tähelepanu pööratud ja nii on endiseid abikirikuid inertsist jätkuvalt kabeliteks nimetatud ka pärast koguduse iseseisvumist. Nii on see olnud ka viimased 90 aastat Ilumäel ja 70 aastat Käsmus. Ikka veel räägitakse Ilumäe ja Käsmu kabelitest. Oma osa on selles Muinsuskaitseameti ametlikul dokumentatsioonil, mis nimetab Ilumäe ja Käsmu pühakodasid jätkuvalt kabeliteks. See ei ole aga põhimõtteline küsimus, kuna Muinsuskaitseameti töötajad on ilmutanud valmisolekut tulevikus oma andmebaasides nimetuse muutust läbi viima. Käsmus, Laane tee ja Neeme tee ristmikul on pruuni värvi silt, mis inertsist juhatab: „Käsmu kabel 0,2 km“. Selle all mõistetakse Käsmu kirikut. Käsmu kabeliks on korrektne aga nimetada nn „Kindrali kabelit“ ehk von Dellinghausenite hauakabelit, mis asub Käsmu kirikust paarsada meetrit eemal.

Sõna „kirik“ on eesti keelde tulnud nähtavasti saksa keele kaudu (saksa Kirche). Paljudes keeltes on see sõna sarnane ning on saanud oma kõla kreekakeelsest sõnast "kyriakon" (kreeka kyrion), mis tähendab "Jumalale kuuluv". Sõna „kirik“ eelkäija toodi keldi kristlaste poolt Inglismaale ja sealt Kesk-Euroopasse. Saksas hakkas Kirche tähendama kristlikku usulist kogudust. Sõnal „kirik“ on eesti keeles mitu tähendust, sh:
  • kõik ristitud inimesed (kes nimetavad end kristlasteks ehk Jumala rahvaks);
  • kristlike koguduste struktuuri üldnimetus; pühakoda;
  • või hoone, kuhu kogudus jumalateenistuse pidamiseks koguneb.
Käesolevas artiklis tähistab sõna „kirik“ pühakoda, kuhu kogudus koguneb jumalateenistuse või talituse pidamiseks. Kokkuvõtteks võiks lihtsustatult nentida, et abikiriku kogudus koguneb jumalateenistuseks abikirikus ehk kabelis ja iseseisev kogudus koguneb jumalateenistuseks kirikus. Alati on olemas ka erandid. Suuremates kirikutes, kus on mitmeid erinevaid külgaltaritega kabeleid, võib kogudus teenistuseks koguneda ka mõnes nendest kabelitest. Näiteks Käsmu kiriku remondi ajal pidas Käsmu kogudus jumalateenistusi von Dellingshausenite hauakabelis. Need erandid ei mõjuta ega muuda üldist põhimõtet.

Urmas Karileet
Käsmu ja Narva koguduse õpetaja

Allikas: Koguduse leht (september 2016)