Mõned eriti kauged piirkonnad, kus on hõre asustus, vähene regionaalpoliitiline tähelepanu ja kehvad majandustulemused, võivad osutuda elujõulisemaks kui piirkonnad, kus on rohkem majandusressursse ja toetust. Mis seda seletab ja millel põhineb selliste kohtade elujõulisus?
Üks levinud ja teadlaste uuritud selgitus toob välja sotsiaalse kapitali suhteliselt suurema tähtsuse maapiirkondade arengus võrreldes linnaliste piirkondadega. Sotsiaalse kapitali suurus on positiivses seoses piirkonna elujõulisuse ja kohanemisvõimega ning aitab tasandada teisi takistavaid tegureid. Kuidas seda kapitali kasvatada ja kasutada nii, et maapiirkonnad ja nende elanikud tervikuna võidaks?
Kõigi kogemus on oluline
Sotsiaalne kapital moodustub inimeste, gruppide ja nendevaheliste võrgustike tulemusel, kus tekivad usaldus ja n-ö kirjutamata reeglid, mis hõlbustavad koostööd ühise kasu ja positiivse mõju eesmärgil. Eriti oluline on sotsiaalse kapitali suurenemine nende inimeste arvelt, kes on siiani jäänud (või tõrjutud) aktiivsest ühiskonnaelust kõrvale ja kes ei panusta oma kogemust kollektiivsesse teadmisse ning ei saa ka vastu teiste tarkust, et selle abil teha teistsuguseid ja paremaid valikuid.
Absoluutselt iga inimese elukogemused ja (elu)tarkus on võrdselt olulised, et piirkonnas saaks tekkida mitmekesine ja rikkalik teadmiste pagas, mida võib ka nimetada kollektiivseks intellektiks. Kui niimoodi saavad kokku väga erinevad ühiskondlikud huvid ja tekib dialoog, siis selle läbi hakkab paisuma ka pikemajalisem positiivne ühiskondlik mõju. Just vastastikune usaldus, koostöö ja püüd mõista ning arvestada erinevaid vaateid, on viis, kuidas maandada riski, et meid kõiki puudutavad otsused ja muudatused ei lõppeks reaalsuseks saades katastroofiliste tulemustega, vaid oleksid antud oludes tõesti parimad võimalikest.
Kuidas tekib vunk
Suur osa innovatsioonist tekib ainuüksi sellest, kui erinevate taustade ja huvidega inimesed tuuakse kokku ja suunatakse nad koos mõtlema ning tegutsema. Mida rikkalikum on arusaam lahendamist vajavast väljakutsest, seda suurem on tõenäosus avastada mõni täiesti uus vaatenurk, mille kaudu probleemi lahendama hakata. Loomulikult lähtub ka koosloomes igaüks oma huvidest, aga teiste osaliste parem tundmaõppimine aitab leida ühisosa kõigi vajaduste ja võimaluste vahel ning loob vastastikku kasuliku koostöö võimalusi. Hea kohalik näide on loometalgud „Vunki mano!“, mis just sellel põhimõttel toimib.
Seega, kui soovitakse maapiirkonna arengut kiirendada, on vaja teadlikult luua tingimused koosloomeks ja sotsiaalse kapitali kasvuks. Seda võib nimetada ka sotsiaalse innovatsiooni taristuks. See tähendab näiteks vastastikusel õppimisel ja tagasisidel põhinevaid protsesse, füüsilisi ja virtuaalseid kokkusaamise ruume, koostegutsemise tavasid ja formaate, ligipääsetavat ja kõiki ühiskonnagruppe võimestavat kommunikatsiooni jne.
Sotsiaalse disaini guru Ezio Manzini nimetas selle väike-kohalik-avatud-ühendatud mudeliks. Selle kohaselt oleks näiteks Võrumaale sobivas ühiskonna korralduse mudelis kohalikel varadel (identiteet, tavad, kultuur, keskkond) põhinevad väiksed toimijad (organisatsioonid, asutused, ettevõtted, ühingud, grupid), kes igaüks on oma olemuselt väljapoole avatud ning läbi koostöiste suhete omavahel ja ka „välismaailmaga“ ühendatud.
Maapiirkondade jaoks ei ole ühtset kõigile sobivat arengumudelit, ent on maaelu eripäradest tulenevad põhimõtted, mida tuleb silmas pidada. Sotsiaalne kapital peaks olema senisest rohkem tunnustatud maaelu arengu põhiressursina ning selle kasvatamiseks on vaja kujundada soodne keskkond ning võimalused. See väljendub tegevustes ja muutustes, mis viivad ülalt alla majanduse ja alt üles ühiskonnakorralduse, kaasava, loomingulise ja muutlikes oludes kiirelt kohaneva ühiskonnani.
Sotsiaalse innovatsiooni teadlane Kadri Kangro kõneles sotsiaalsest kapitalist ja selle mõjust kogukondadele võrukeelses audio-teadusloengute sarjas Helüaidas. Taskuhäälinguloengud on mõeldud Lõuna-Eesti inimestele ja kogukondadele, et pakkuda neile kuulamist nende omas keeles.
Lisa kommentaar